Haavassaare talu leidnud Maarja Kooli rahvas tunnistas selle koha kohe omaks. Midagi oli selles vanas kahekorruselises, veidi rääma jäänud majas ning õuealal sellist, mis tekitas Tunde. Tunne, et siin on turvaline, siin on tore ja siin võiks toimetada küll, viis soovini osta see talukoht ära.

Mis siis oli olemas?

  • seesama vana kahekorruseline, kunagine väga uhke taluhäärber. Sarnaseid võib siinkandis leida mõned veel.
  • ait
  • saun ja kaev
  • veidi ajast ja looduse jõududest puretud kelder
  • maakivimüüri varemed
  • pisut uuema ehitusena kuur
  • nõgestesse kasvanud ümbrus, mis andis tunnistust, et muld peaks olema viljakandev
  • võpsikusse kasvanud põlispuudest allee

Ja ikkagi tundus see kõik nii paljutõotav, unistada võis siin kõigest:

  • ilusatest peremajadest
  • töökodadest
  • hobusetallist ja karjamaast
  • aiast, kus viljakandvad õuna-, pirni- ja ploomipuud, marjapõõsad ja peenrad, kust võimalik võtta supirohelist või viia keldrisse talvevarudeks rikkalik saak
  • täiskasvanuks saanud lastest, kes selle kõige keskel toimetavad ja tegutsevad ja naudivad elu, mis elamist väärt!

 

Alustan Haavassaare talu peamajast ehk nagu me teda praegu hellitavalt kutsume  – Vanast Majast.

Daniel Wisk oli piisavalt jõukas ja töökas talumees, sest aastal 1868 ostis ta endale Ahja jõe kallastele Wissi-Jaani talukoha. Talukoha müüjaks oli parun August von Sivers. Wissi-Jaani talukohast sai aja jooksul Haavassaare talu. Siinkandi talud ei olnud teab mis jõukad. Saviliivastel maadel suurt saaki ei saanud. Küll aga mõtlesid mitmed talukohad turistide majutamisele. Seda eriti peale Tartu – Petseri raudtee valmimist. Nii oli ka Haavasaare talus sellele mõeldud. 1949 aasta märtsiküüditamise ajal viidi Haavasaare talu peremees Ferdinand Saar (alias Wiski) koos lastega Siberisse. Talu hooneid kasutati nõukogude ajal laste tuberkuloosi sanatooriumina. Kuigi sanatoorium suleti selles hoones 1959. aastal jäi 5,15 hektarit maad koos hoonetega Taevaskoja Lastesanatooriumi kasutusse. Teada on ka, et vahepeal kasutasid taluhooneid Teater Vanemuise näitlejad puhkekohana.

 /info kogumikust Kiidjärve 100 aastat, koostaja Leili Treimann/

 

Vana Maja uus elu algas Tartu Maarja Kooli suviste lastelaagritega. Kõigepealt tulid õpetajad ja lapsevanemad, kes koristasid ja puhastasid ja kleepisid ja värvisid ja pesid ja parandasid. Aknad said terveks ja puhtaks, uksed hakkasid käima kinni ja lahti. Lõõrid köhisid välja tuhka ja tahma.

Ja siis tulid lapsed – äkki oli taas kõikjal elu ja liikumist, teisele korrusel viiv trepp nagises rõõmust, et tundis paljaid varbaid oma astmetel.  Pliidid andsid endast parima kuumuse, et söök saaks valmis. Ja õuel oli kuulda naeru ja nalja ja isegi hobuse kabjaplaginat.

Peagi sai Vana Maja esimesed püsielanikud, kui Mart Vähter koos lastega julges majja jääda ka talveks. Mardil olid kuldsed käed, iga päevaga muutus midagi maja sisemuses, kus oli pragu, see sai parandatud, kus oli auk, sinna sai paik peale pandud.

Vana Maja tundus juba täitsa elamiskõlblik ja 2003 aasta oktoobris kolisid sisse Mait ja Martin ja nende tegevusjuhendaja Huko. Elu oli põnev ja natuke õudne, aga üheskoos saadi kõigega hakkama. Parimad ja kindlasti originaalsemad söögid valmisid puupliidil, näiteks siiani meenutavad kõik imeliselt maitsvaid hautatud kaalikaid.

Vana Maja oli kannatlik ja ootas ja ootas ja ootas ja tulid ajad, kus maja haigeks jäänud kohti sai parandama hakatud…

Alustati katusest ja liiguti vanade palkseinteni, ikka ja jälle leiti kohti, mis vajasid väljavahetamist või uuesti ladumist.

Õnneks uskus arhitekt Helmi Sakkov Vana Maja elujõulisusse ning tegi projekti, kus ilus kuldkollane maja särab täies ilus.

 

Järgmine lugu juba järgmisel korral….

 

Kui sina mäletad midagi ägedat elust Vanas Majas – jäta oma lugu kommentaaridesse.

 

Vana Maja tänab sind!